Uusi plaate ja seadmeid on oodata juba käesoleval aastal, kuid laiemalt levima hakkavad nad ilmselt 2003.-2004. aastatel. 30GB plaatide puhul kasutatakse lühema lainepikkusega nn sinist laserkiirt. See ei tohiks olemasolevast tehnoloogiast eriti keerukam olla. Uus standard ei taga kohustuslikku ühilduvust vanade plaatidega, see jääb tootjate südameasjaks. Seadmeid lubatakse alles 2003. aastal.

Ruumilise salvestuse korral kasutatakse laserkiirte kimpu, mis on usutavasti keerukam kui ühe kiire kasutamine. Seadmeid ja plaate lubatakse juba käesoleva aasta III kvartalis. Tehnoloogia areneb ja vaevalt uute plaaditoorikute ja seadmete omahind masstootmise korral tulevikus senistest oluliselt kõrgem on.

Müügihindadega on hoopis teine lugu. Teame ju kõik, et DVD-filmid maksavad umbes kaks korda rohkem, kui sama filmiga videokassetid, mille tootmine on märksa kallim. Kui lisaks filmile on DVD-plaadile lisatud nt intervjuusid, väljajäetud stseene jm, mis pakub huvi ainult filmifanaatikutele, siis küsitakse sellise plaadi eest märksa kõrgemat hinda. DVD-plaatide toorikud on palju kallimad CD-plaatide toorikutest. Omahinnaga pole siin midagi pistmist. Karta on, et mahukamate plaatide toorikud hakkavad senistest märksa rohkem maksma. Kui nad ka ainult kolm korda praegustest DVD-RW plaatidest rohkem maksaksid (mis tähendaks ju senisest märksa odavamat gigabaidi hinda), mitu sellist plaati ostaksite? Jääb vaid loota, et kunagi hinnad langevad ja et uued tehnoloogiad viivad seniste DVD-toorikute hinna alla.

Ühele 30GB-plaadile võiks nt mahutada kuus Bondi-filmi või Tähesõdade kõik filmid, kuid siis maksaks selline plaat kindlasti ka kuue tavalise plaadi hinna. Nii kalli plaadi ostjaid oleks ka USAs vähe. Üks HDTV-vormingus film? Jällegi sõltub kõik hinnast. Kui DVD-plaat maksab videokassetist parema pildi kvaliteedi tõttu kaks korda rohkem, siis võib karta, et HDTV-vormingus film on DVD-filmist samuti vähemal kaks korda kallim. Kas parem kvaliteet õigustab kahekordset hinda? DivX-vormingus filmid on ju märksa viletsama kvaliteediga kui DVD-filmid. Sellele vaatamata levivad filmide DivX-vormingus piraatkoopiad CD-plaatidel kulutulena, eriti arvutihuviliste teismike hulgas, kellel ei jätku raha DVD-plaatide ostmiseks.

Terabaidist plaati, mis pidavat mahutama umbes 120 filmi, saaks ilmselt kasutada vaid DVD-kirjutajatel, sest pole usutav, et plaat, millel on 120-filmi või sama palju muud infot, ostjaid leiab. Esialgu tulevad müügile ühekordselt kirjutatavad plaadid. Aga mida sellele kodus kirjutada? Mõne plaadi kirjutamiseks ei tasu ju kallist seadet osta. Kui ostjaid on vähe, siis hinnad ei lange ja masstootmist ei tule. Kui ei ole masstootmist, on hinnad kõrged. Tuntud muna või kana sündroom. Võib karta, et monopolide kasuahnus hakkab uute plaaditehnoloogiate levikut tõsiselt takistama. Pealegi nõuavad filmitootjad riistvaralisi piiranguid, mis takistaksid loata kopeeritud filmide vaatamist. Küll võib aga oodata DVD-R/RW ja DVD+R/RW kirjutajate ja plaatide üsna kiiret levikut.

Autor: Arvo Mägi