Amaray, Snapper ja Super Jewel Case - DVD pakendamisviisid ehk lihtsalt erinevad plaadikestad. Et eristada DVD-d audio-CD-st, ei kasutata reeglina filmide pakendamisel tavalist CD-karpi ehk Jewel Case'i. Algul pakuti küll DVD-si paralleelselt kahte tüüpi karpides, kuid Jewelist loobuti üsna ruttu. Piklike DVD-kestade plussiks on see, et nende kõrgus on sama kui videokassettidel, mis loomulikult imponeerib riiuliomanikest kaupmeestele.

Amaray on plastikust ümaranurkne karp, mis kaetud kilega. Selle all paikneb paberist ümbrispilt. Karbi esikaanes on seespool klambrid, mis reeglina hoiavad paigas bukletti või vähemalt vahelehte. Tagakaane siseküljel on plaati hoidvad hambad. Amaray karbil on mitmeid modifikatsioone, erinevaid nii värvilt kui pisidetailidelt. Disney kasutab oma multikateks näiteks valgeid karpe, mõni film on koguni kuldses kestas, enamus karpe on siiski musta värvi. On olemas topeltpaksusega karbid, mis mõeldud topeltplaatidele ("Abyss", "Tarzan" SE). Leidub ka tavasuuruses topelt-Amaray, mille selja sisekülge kinnitatud liikuv alusplaadike teisele DVD-le ("Walking With Dinosaurs" UK Zone 2). Leidub ka teisi väliselt Amaray-laadseid karpe, mille plaadikinnitussüsteem aga sageli ebamugavam, näiteks Alpha.

Snapper on karp, mida kasutab Warner koos oma sõltlastega, kellest olulisemad HBO ja New Line. See on põhimõtteliselt kerge kandiline plastalus, mille keskel hambad plaadi hoidmiseks ja mille servaribade külge kinnitub papitükk, mis moodustab nii karbi selja kui esi- ja tagakaaned. Snapperil on kaks väga suurt puudust - ta on nõrk, ei kannata muljumist ega kaitse seetõttu eriti ka diski ning ta on väga vastuvõtlik määrimisele, kulumisele ja kriimustamisele. Snapperit on võimalik väga lihtsate liigutustega laiali lammutada ja selle papposa enam mitte nii lihtsalt üle kleepkiletada. Tulemus saab igatahes parem kui esialgne. Kuid vajab õppimist ja kindlat kätt.

Super Jewel Case on Euroopas kasutatav karp, mis meenutab välja venitatud tavalist CD-karpi. See kest on ilus kuid raskevõitu, ka on kindel, et mahakukkumisel enam kaant pööritavad hingeribakesed sama mõravabad pole. Sellist kesta kasutab Warner Music oma videoprogramme pakendades. Sageli on sama muusikateemaline plaat USA-s Snapperis, Euroopas aga Super Jewelis.

Seamless branching - DVD võimalus pakkuda hargnevat videopilti. Nii on näiteks "Abyss" ja "Terminator 2" kodeeritud kettale moel, kus menüüst filmi erineva pikkusega versioone käivitada võib. Kattuvaid osi topelt ei kodeerita, kodeeritakse vaid erinevad lõigud. Õiged hargnemis- ja koondumiskohad leiab pleier ise üles ja valib õiged "teeotsad". DVD võimaldab pakkida ka mitut erinevat heli ja paralleelpilti. Seda viimast kasutatakse pornoplaatidel, aga ka näiteks Metallica kontsertvideol on sääraseid lugusid, kus iga meest oma kaamera jälgib ja vaataja valida on, keda ta vaatab.

Close(d) Captions - tiitrid, mis on teksti-tv taoliselt kodeeritud videosignaali sisse. Kõik USA-s müüdavad telekad peavad sisaldama kivi, mis seda dekodeerib ja ekraanile manab. Vahel ei leidugi DVD-l ingliskeelseid tiitreid, captions aga siiski reeglina on. Kui siinne telekas neid näidata oskab, siis tuleb omanikule küll õnne soovida.

DVD-Rom - arvutisse mõeldud DVD-disk. Põhimõtteliselt analoogne CD-Romiga, kuid jupi mahukam ja nii koguka kraami pakendamiseks mõistlikum. Kahjuks on DVD-Rome veel vähe liikvel, huvitavamad mänguvälised asjad vast "National Geographic" ja "Encyclopaedia Britannica".

Flipper - DVD-10, millel pool filmi ühel, pool teisel diskipoolel. Keset vaatamist on vaja käia ketast ringi pööramas. Loll leiutis, mis on teel dinosauruste surnuaiale. Ketas, millel ühel poolel film ja teisel lisad, ei ole flipper, nagu ka eri külgedel sama filmi eri versioone sisaldav DVD.

Ekraanipildiversioonid

Widescreen, Pan-and-scan, Letterbox ja Open matte - ekraanipildiversioonid.
Widescreen on laiekraanpilt, selline, kus ülal ja all mustad ribad. Selge ju, miks - kinolina on oluliselt piklikum kui teleekraan, mistõttu muu moel ei ole võimalik kogu pilti telekal näidata. Kuna osa inimesi (eriti Ameerikas, kus allergilisi on enamik) arvab, et mustade ribade puhul on telekas katki, tehakse videoversioonid sageli täisekraanilised. Selleks lõigatakse pildist nii palju ära, et järelejääv teleriekraani kogu täie ära kataks. Tulemus on muidugi kole, tegijate poolt loodud kompositsioon saab rikutud, osa tegelasi ei mahu ekraanile jne. Et asi liiga peeti ei kisuks, tehaksegi trikke.
Pan-and-scan puhul liigutatakse pilti vastavalt vajadusele laiekraanpildis edasi-tagasi või monteeritakse ekraaniotstes olevate tegelaste, kes korraga ekraanile ei ulatu, dialoog pilti lõikudes kokku.
Open matte puhul on laiekraanfilm tegelikult üles võetud tavafilmile ja pilt muudetakse laiekraaniks alles kinosaalis "katteribasid" kasutades. Seega on sel puhul lindis pilti tegelikult enam kui kinorahvale näidatakse. Videoversiooni jaoks siis need "katted" eemaldataksegi. Jama on ainult selles, et nii ilmub vahel nähtavale ka seda, mida ei peaks nägema - mikrofone ja kaamerarööpaid näiteks.
Letterbox on ka laiekraanformaat, mille korral ekraanil on mustad ribad. See termin tähistab lihtsalt laiekraanpilti tavalisel 4:3 mastaabis telemonitoril, kus lisaks pildile üla- ja alaservas mustad lisaribad.
Anamorfic Widescreen on siis laiekraantelekatega klappiv widescreen.

Heli

Dolby Surround, Dolby Digital ja DTS - ruumilise heli standardid. Kõik nad võimaldavad kinoheli nautida enam kui kahest kõlarist ja seega hoopis ruumilisemalt kui tavastereo seda pakub.
Dolby Surround on neist lihtsaim, tema tagakõlarite heli on kodeeritud tavalisse stereosignaali. Seetõttu on tagumine heli tegelikult piiratud sagedusvahemikuga ja annab asjale lihtsalt veidi ruumilisema olemise.
DD ja DTS on diskreetsed, st. nende puhul on kõik kanalid sama kvaliteetsed ja 20-20 000 KHz helisid võimaldavad. Nii võib ülikvaliteetne heli tulla mistahes kõlarist ja suunast, bassikanal muidugi välja arvatud, mis ikkagi madalaks majaväristamiseks mõeldud. Samas ei tähenda näiteks DD automaatselt 5.1-kanali heli (vasak, parem ja keskmine, tagavasak ja tagaparem pluss bassivaljukas), DD võib sisaldada ka lihtsat tavastereot. Kõik sõltub kodeeritavast. DTS on George Lucase kinoheliga tegeleva firma helistandard, mida üldselt nii palju kokku ei pakita kui DD-d. Siiski on mõlemad mp3-taolised pakitud ja seega kadudega helimeetodid. DTS olevat oma väiksema kompressiooni tõttu konkurendist kvaliteetsem. Tavainimese jaoks küll, kelle kodune akustika audiofiili enesetapule ajab, ei ole ilmselt erinevus eriti märgatav. Siiski on kinodes kasutatav heli just nimelt DD või DTS ja seega saab rahakas kinofanatt oma koju kinosaali kvaliteeti ehitada.

Autor: ivar@utv.ee