Parimat heli kuulete ainult juhul, kui kasutate Dolby Digital või MPEG2 dekooderit ja lõppvõimendit, millel on kuuekanaliline või optiline sisend. Selle külge tuleb kõlarid ühendada järgmiselt: kuulaja ees peavad olema kuvar või teler, eesmine vasak-, kesk- ja paremkõlar ning bassikõlar, kuulaja külgedel või taga vasem ja parem tagakõlar. Dolby Surround kõlarite paigutus on sama, kuid bassikõlar puudub.
Arvutisse paigaldataval MPEG2 dekodeerimiskaardil Dolby Digital dekooderit pole, kuid võimalik on helisignaal saata dekooderisse (nt. helikaarti Sound Blaster Live). Dolby Digital dekooder võib paikneda DVD-pleieris, olla vormistatud iseseisva seadmena või paikneda lõppvõimendis. Kuna kõigil DVD- seadmetel on Dolby Surroundi jaoks stereoväljund (kaks kodeeritud kanalit), siis võib sealt saata signaali antud standardit toetavasse stereokombaini võimendisse. Dolby Surround heli täidab põhiliselt kuulaja ees oleva ruumi, tagant tulev heli on teisejärguline. Efekt stereoheliga võrreldes on vägagi märgatav.

DD ja DTS on diskreetsed, st. nende puhul on kõik kanalid sama kvaliteetsed ja 20-20 000 KHz helisid võimaldavad. Nii võib ülikvaliteetne heli tulla mistahes kõlarist ja suunast, bassikanal muidugi välja arvatud, mis ikkagi madalaks majaväristamiseks mõeldud. Samas ei tähenda näiteks DD automaatselt 5.1-kanali heli (vasak, parem ja keskmine, tagavasak ja tagaparem pluss bassivaljukas), DD võib sisaldada ka lihtsat tavastereot. Kõik sõltub kodeeritavast. DTS on George Lucase kinoheliga tegeleva firma helistandard, mida üldselt nii palju kokku ei pakita kui DD-d. Siiski on mõlemad mp3-taolised pakitud ja seega kadudega helimeetodid. DTS olevat oma väiksema kompressiooni tõttu konkurendist kvaliteetsem. Tavainimese jaoks küll, kelle kodune akustika audiofiili enesetapule ajab, ei ole ilmselt erinevus eriti märgatav. Siiski on kinodes kasutatav heli just nimelt DD või DTS ja seega saab rahakas kinofanatt oma koju kinosaali kvaliteeti ehitada.