Esialgse versiooni info edastamise kiirus on nagu enamikel CD-Romidel – meelelahutuseks (nt. filmilõikude vaatamiseks) on info edastuskiirus 600 KB/s, mis on neli korda suurem kui audio CD puhul ja võrdeline 4X CD-ROM-iga. Data e. endmete ülekandeks on kiirus 1.38 MB/s, mis on võrreldav 10 X CD-ROM draiviga.

1995 aastal töötati välja unikaalne DVD spetsifikatsioon, milles lähtuti filmitööstuse vajadustest, et mahuks ära digitaalses formaadis tüüpiline Hollywoodi film, mille pikkus on tavaliselt 135 minutit, mille edastamiseks reaalajas väga hea kvaliteediga läheb vaja kiirust umbes 3500 KB/s ja surround heli jaoks oli vaja lisaks kiirust 384 KB/s. Lisaks, et suurendada DVD populaarsust ja läbimüüki tahtsid filmitootjad , et DVD-l oleks 3 erinevat helikanalitepaari, et sinna salvestada filmi tõlge erinevates keeltes pluss veel 4 erinevat subtiitrite kanalit, mille edastuskiirus on 10 KB/s. Sooviti veel, et DVD mahutaks lisaks kõigele veel ka filmi erinevaid versioone nt. see mida näidatakse kinodes ja laste versioon (Võimalus vaadata filmi nt. kuni 9 erineva kaamera positsioonist). Kui selliselt edastuskiirused kokku arvutati saadi koos kompressiooniga 4692 kilobitti sekundis. Seega võtab 135 minutiline film ruumi 4,75 G – just nii palju kui on olemas ühepoolsel, ühekihilisel DVD diskil.

Igal DVD ja CD plaadil on peegelduv kiht -enamasti alumiiniumist- kohe andmeid kandva, polükarbonaadist põhimiku järel. Kahekihilisel DVD-l on peegelduva kihi peal osaliselt transparentne andmekiht, laser on suuteline mõlemalt andmeid lugema. Esimese kihi lõpus laser fokuseerub ümber teisele kihile, puhvri kasutamine tagab katkematu andmeedastuse. Kahe kihi kasutamine ligikaudu kahekordistab plaadi mahu. Transparentne kiht mahutab 3,8 G, võrreldes peegelduva kihi 4,7 G-ga, selle tulemusena on ühepoolse kahekihilise plaadi mahuks 8,5 G. Kui tegu on kahepoolse ja kahekihilise plaadiga (kokku neli andmekihti) saavutatakse kogumaht 17 G, mis on -25 korda suurem kui CD- ROM-il.

Miks ei ole kahekihiline ketas täpselt poole mahukam kui ühekihiline? Sest alumine kiht tuleb kirjutada natuke suuremate süvenditena ning seetõttu kaotame mahus. Huvitav on veel see, et kõigepealt loetakse alumine kiht seest väljapoole (nagu CD), siis ülemine kiht väljast sissepoole. Seda sellepärast, et vältida lugemispea liigutamisest ja ketta pöörlemiskiiruse muutmisest tulenevaid asjatuid pause filmides.

Kahepoolsete ketaste miinuseks on ajamite keerukus ning kallidus, ka on kahepoolsed kettad õrnemad, kuna andmed on mõlemal plaadipoolel ning kaitsekihid õhemad. Kettad on ka visuaalselt erinevad. Need, mille mõlemal poolel on inffi (10 ja 18), omavad avause ümber värvilist riba, millel kirjas diski nimi ja pisut muudki. Kahepoolsetel ketastel tuleb kasutada halvasti nähtavaid holograafilisi märgiseid, et mitte segada ülemiselt poolelt andmete lugemist. Kettad, millel info vaid ühel küljel (5 ja 9) omavad tavaliselt teisel poolel kas värvitud või muul moel teostatud etiketi, just nagu tavaline muusikaline CD.
Ühilduvuse säilitamiseks CD-ROM-iga on DVD diameeter 120 mm. , paksus 1,2 mm. DVD standardis on kirjeldatud ka 80 mm diameetriga kettad, mis mahutavad küll 30% vähem andmeid, kuid on optimaalsemad kandearvutite jaoks. Planeeritakse DVD ajameid, mis peaksid analoogselt magnetkettaseadmetega lugema plaate konstantsel nurkkiirusel (CAV). Praegused, konstantse joonkiirusega (CLV) pöörlevad ajamid hoiavad ühtlast kiirust plaadi ja laseri/optilise detektori vahel, tagamaks konstantset andmeedastuskiirust. Selle tarvis peab ajami mootor kiirust tõstma sisemisi radu lugedes ning aeglustuma välimiste juures. CAV ajamis on pöörete arv minutis (RPM) konstantne, olenemata millist kettaosa loetakse. Et laserketastel on salvestustihedus kõikidel radadel sama, siis välimisi radu lugedes bitiedastuskiirus kahaneb. Küll aga saavutatakse oluliselt kiiremad pöördusajad, kuivõrd rada vahetades ei pea pidevalt kiirust muutma. CAV-DVD- ajamid oleks seega optimaalsed rakendustele, mis andmete lugemisel enam suvapöördusele tuginevad, näiteks andmebaasid jms.

DVD spetsifikatsioon defineerib viis eri kettatüüpi: DVD-Video, DVD-Audio, DVD-ROM, DVD-R (Recordable), DVD-RAM (Rewritable). Standardi töötasid peamiselt välja Toshiba, Sony, Philips ja Matsushita. Esialgu eksisteeris kaks uue põlvkonna salvestusmeetodit: MMCD (Multimeedia CD), mille taga olid Philips ja Sony ning SD (Super Density), mida toetasid Toshiba, Time Warner jt. Kolmas grupp firmasid, IBM eesotsas, nõudis et määratletaks ühtne standard. Ühtne DVD standard kuulutati välja septembris 1995, standardi omanikuks ja litsentseerijaks on organisatsioon nimega DVD Licensor Consortium, millesse kuuluvad Hitachi, JVC, Matsushita, Mitsubishi, Pioneer, Sony, Thomson, Time Warner, Toshiba ja Philips. Segadus standardi nime üle (esialgu eksisteeris kaks varianti- Digital Video Disc ja Digital Versatile Disc) lahenes sedaviisi, et eelpool mainitud konsortsium teatas ametlikult lühendi “DVD” pika kuju puudumisest. Tegu olevat üldise tootenimega.

Vaata illustratsiooni1
Vaata illustratsiooni2