1993. a leidis ühe CD tootmisega tegeleva firma (Nimbus) insener, et CD-le võib infot palju rohkem mahutada, kui punase laseri võimalusi paremini ära kasutada. Seda asjaolu olid juba varem kasutanud mõned audio-CD-de valmistajad, kes 74 minuti asemel CD-le 78 minutit muusikat suutsid pressida. Ka suudeti 1,5 -tunnine MPEG 1 vormingus film ühele kettale kokku suruda, aga kahjuks ei suutnud vanemad lugejad seda enam veatult esitada. 1993. aastal teatasid Sony, Philips ja JVC spetsiaalsest Video-CD-st, kuhu sai MPEG 1 vormingus filme peale prsessida. Puuduseks selle lahenduse juures oli, et 90- minutiline film tuli jaotada kahele kettale.

Detsembri keskel 1994 demonstreerisid Sony ja Philips oma High-Density-CD-d, mille maht ulatus 3,7 gigabaidini.

Toshiba ja Warner töötasid 1995. aastaks välja Super Density Disc'i, mille maht küündis 5 GB-ni.

Et paremini kasumit teenida, panid nelja firma insenerid pead kokku ning uue ketta nimeks sai DVD -Digital Versatile Disk või vahel ka Digital Video Disk. DVD pidi aegamisi välja vahetama CD ja VHS-kassetid.